Kultuurilooklass
Alustas tööd Konguta Koolis 2004.aastal. Idee autoriks ja klassi loojaks on Konguta vallast pärit nahakunstnik Eve Hintsov. Kultuurilooklassi loomisel peeti silmas Eesti nahakunstile alusepanija Eduard Taska kultuuripärandi jäädvustamist, naha- ja köitekunsti tutvustamist, arendamist ja populariseerimist kooliõpilaste, nahakunstnike ja teiste huviliste hulgas.
Igapäevaselt tegutseb kultuurilooklassis nahakunstiring ja huvipäevade raames saavad klassis tegutseda kõik, kellel huvi naha- ja köitekunsti vastu.
Kultuurilooklassis on püsinäitus Eduard Taska elust ja loomingust ning tema köitetöökoja originaalsisustus.
Fotol kultuuriklassi looja Eve Hinstovi looming
Igapäevaselt tegutseb kultuurilooklassis nahakunstiring ja huvipäevade raames saavad klassis tegutseda kõik, kellel huvi naha- ja köitekunsti vastu.
Kultuurilooklassis on püsinäitus Eduard Taska elust ja loomingust ning tema köitetöökoja originaalsisustus.
Fotol kultuuriklassi looja Eve Hinstovi looming
Noored puhuvad elu sisse vanameistri kuldamispressidele
"Postimees", 31.oktoober 2005
Tallinna kaks kolimisfirmat ütles Konguta vallale ära, sest töö oli sõna otseses mõttes liiga raske. Kolmanda firma mehed kasutasid lisaks musklitele ka pead ja tõid nahkehistöö masinate koorma kohale.
«Mitu päeva läks, enne kui kõik masinad lõpuks pealinnast meile kohale jõudsid,» muheles Konguta vallavanem Agu Kasetalu. «Mehed nägid ikka kõvasti vaeva: üks kuldamispress kaalub mitusada kilo. Kõige suurema pressi võtsid kolimisfirma töötajad väiksemateks osadeks lahti, see töö võttis kah omajagu aega.»
Konguta algkooli kodulooklassis laiutav kõige suurem nahkköitega raamatutele kuldse kirja või mustri kandmiseks kasutatav kuldamispress on ka lahtimonteeritult aukartustäratavate mõõtmetega.
Selle kang üksi on peaaegu sama pikk nagu Konguta vallas üles kasvanud ja praegu Tallinna Katariina Gildi nahakojas töötav 165-sentimeetrine nahakunstnik Eve Hintsov.
Kuulus omakandimees
Peab ikka jõudu olema, et sellise riistapuuga töötada! «Vanasti tegid nende kuldamispressidega tööd mehed, naised hakkasid nahakunstiga tegelema siis, kui masinad olid muutunud juba väiksemaks ja kergemaks,» selgitas Eve Hint-sov.
«Vanasti» oli nende kolme kuldamispressi ja veel mitme kapitäie nahkehistöö tegemise väiksemate tööriistade puhul 20. sajandi esimene pool. Toona kuulus see varandus Konguta vallas Kobilu külas pottsepa peres üles kasvanud Eduard Taskale, Eesti moodsa nahakunsti rajajale.
Viis aastat tasuta
Eduard Taska nahkehistöö-masinaid kasutasid nõukogude ajal pealinnas Arsi nahakunstnikud. Pärast Arsi kadumist läksid masinad OÜ Nahkehistöö valdusse, kust Eve Hintsov nad avastas.
«Nende masinate siiatoomine oligi Eve mõte,» kinnitas Agu Kasetalu. «Tema seda asja algusest lõpuni vedaski.»
Eve Hintsov ja Konguta vald saavutasid Eduard Taska sugulastega kokkuleppe, et nahakunstist huvitatud Konguta valla noored ja vanad võivad masinaid viis aastat tasuta kasutada. Kui selle aja jooksul huvi ei kustu, jäävadki asjad Konguta maile.
Kümmekonnale noorele hakkas Eve Hintsov nahkehistööd õpetama juba enne masinate kohalejõudmist. «Tahame teha nahast ehted, vöö, väikse koti, noatupe,» andis nahakunstnik ülevaate plaanidest.
Kui lihtsamad tööd selged ja Saksamaal Leipzigis Karl Krause vabrikus valmistatud vanad kuldamispressid töökorda seatud, hakkab Kongutas valmima kindlasti ka säravate kirjadega nahkesemeid.
«Nende vanade masinate ja tööriistadega saavad noored omandada vajalikud töövõtted,» rääkis Eve Hintsov.
Nahkehistöö õpetamiseks vajaliku materjali soetamise raha annab vald.
Tallinna kaks kolimisfirmat ütles Konguta vallale ära, sest töö oli sõna otseses mõttes liiga raske. Kolmanda firma mehed kasutasid lisaks musklitele ka pead ja tõid nahkehistöö masinate koorma kohale.
«Mitu päeva läks, enne kui kõik masinad lõpuks pealinnast meile kohale jõudsid,» muheles Konguta vallavanem Agu Kasetalu. «Mehed nägid ikka kõvasti vaeva: üks kuldamispress kaalub mitusada kilo. Kõige suurema pressi võtsid kolimisfirma töötajad väiksemateks osadeks lahti, see töö võttis kah omajagu aega.»
Konguta algkooli kodulooklassis laiutav kõige suurem nahkköitega raamatutele kuldse kirja või mustri kandmiseks kasutatav kuldamispress on ka lahtimonteeritult aukartustäratavate mõõtmetega.
Selle kang üksi on peaaegu sama pikk nagu Konguta vallas üles kasvanud ja praegu Tallinna Katariina Gildi nahakojas töötav 165-sentimeetrine nahakunstnik Eve Hintsov.
Kuulus omakandimees
Peab ikka jõudu olema, et sellise riistapuuga töötada! «Vanasti tegid nende kuldamispressidega tööd mehed, naised hakkasid nahakunstiga tegelema siis, kui masinad olid muutunud juba väiksemaks ja kergemaks,» selgitas Eve Hint-sov.
«Vanasti» oli nende kolme kuldamispressi ja veel mitme kapitäie nahkehistöö tegemise väiksemate tööriistade puhul 20. sajandi esimene pool. Toona kuulus see varandus Konguta vallas Kobilu külas pottsepa peres üles kasvanud Eduard Taskale, Eesti moodsa nahakunsti rajajale.
Viis aastat tasuta
Eduard Taska nahkehistöö-masinaid kasutasid nõukogude ajal pealinnas Arsi nahakunstnikud. Pärast Arsi kadumist läksid masinad OÜ Nahkehistöö valdusse, kust Eve Hintsov nad avastas.
«Nende masinate siiatoomine oligi Eve mõte,» kinnitas Agu Kasetalu. «Tema seda asja algusest lõpuni vedaski.»
Eve Hintsov ja Konguta vald saavutasid Eduard Taska sugulastega kokkuleppe, et nahakunstist huvitatud Konguta valla noored ja vanad võivad masinaid viis aastat tasuta kasutada. Kui selle aja jooksul huvi ei kustu, jäävadki asjad Konguta maile.
Kümmekonnale noorele hakkas Eve Hintsov nahkehistööd õpetama juba enne masinate kohalejõudmist. «Tahame teha nahast ehted, vöö, väikse koti, noatupe,» andis nahakunstnik ülevaate plaanidest.
Kui lihtsamad tööd selged ja Saksamaal Leipzigis Karl Krause vabrikus valmistatud vanad kuldamispressid töökorda seatud, hakkab Kongutas valmima kindlasti ka säravate kirjadega nahkesemeid.
«Nende vanade masinate ja tööriistadega saavad noored omandada vajalikud töövõtted,» rääkis Eve Hintsov.
Nahkehistöö õpetamiseks vajaliku materjali soetamise raha annab vald.